Raquel Escudier on pärit San Fernandost (Cádiz, Hispaania). Ta on abielus ja tal on kaks last. Tema elu võttis dramaatilise pöörde päeval, mil laama (budistlik vaimne õpetaja) ütles talle, et ta peab iga päev Missal käima...

Raquel tundis, et laama oli valesti aru saanud tema loost, mis sai alguse siis, kui ta oli halbade hinnetega tõrges õpilane. Murelikuna otsustasid Raqueli vanemad ta panna internaatkooli, kus ta võttis uuesti läbi kuus klassi, mille ta varem läbi kukkus. Tema vanemad otsustasid, et uus kool aitab tal hindeid paremana hoida, ja saatsid ta Grazalemasse.

Neli aastat budismi

Kuid teda hoiatati: „Ole ettevaatlik, see on Opus Dei kool.“ Raquel veetis ülejäänud aja koolis, „vältides kõike Opus Deiga seonduvat“.

Seal kohtus ta oma tulevase abikaasaga ja mõni aeg hiljem nad abiellusid ja said kaks last. Ta oli õnnelik, kuid enda sõnul „rahutu“ ning võttis vastu sõbra kutse joogatundidesse, lootes leida tasakaalu ja rahu.

Raquelile meeldis jooga ja juhendaja tutvustas talle budismi. Ta hakkas mediteerima ja osalema sessioonidel laamadega.

„Mõnda aega olin ma väga õnnelik,“ meenutab Raquel nelja budistina veedetud aastat. „Tundsin end tasakaalus ja kõik tundus sujuvat.“

Järsku aga kadus tema rahutunne ja varasem rahutus tuli täies jõus tagasi.

Jooga ja Missa, aga ei mingeid tundeid

Raquel hakkas tundma, et keegi – mingi kohalolek – seisab tema ees ja ulatab kätt. Naine oli rahutu ja rääkis sellest ühe laamaga, öeldes laamale ka, et ta ei praktiseeri, kuid peab end katoliiklaseks.

Laama vastus üllatas teda: „Sa pead Missale minema.“ Raquel püüdis selgitada, et ta on leidnud budismis rahu, kuid laama kordas visalt: „Sa pead iga päev Missal käima.“

Raquel hakkas iga päev Missal käima, libistades end kiriku viimasesse pinki. Ta jätkas ka joogaga tegelemist ja oli äärmiselt segaduses. „Laama ei mõistnud mind ja „mees ristil“ ei mõistnud ka mind. Lootsin alati midagi tunda, sest budismi mõte on tunda.“

Veel üks üllatav soovitus

Umbes sel ajal hakkas tema tütar käima katehheesi tundides, et valmistuda oma esimeseks Armulauaks, ja enne kui tüdruk esimest korda pihtis, läksid ta vanemad meeleparandussakramenti vastu võtma. Raquel ütles preestrile, et ta pihib, sest arvab, et see on õige tegu, kuid ta on budist. Preester kutsus teda õrnalt oma lugu temaga jagama. Selle lõpus küsis ta: „Kas sulle on kunagi tulnud pähe, et see võib tulla Jumalalt?“

Raquel jätkas Missal käimist ilma sellest aru saamata, kuid lõpuks hakkas ta valvsat suhtumist vähendama. „Siis sain aru, kes mulle selle käe ulatas... See oli Kristus. Ta tahtis, et ma talle järgneksin, ent ma panin vastu.“

Raquel hakkas usku tundma õppima oma tütre koolituse kaudu. „Olin seda asja nii palju vältinud ja siis äkki tundus, et see on minu kutsumus.“

Abikaasa on tema kõrval olnud kogu teekonna vältel. Raquel elab nüüd oma kutsumuse järgi Opus Dei supernumeraarina ja ütleb, et kõik on lõpuks hästi.

„Minu jaoks on kõige ilusam mõelda, et see oli Tema, kes tuli minu juurde,“ ütleb ta.