Prelaadi sõnum (19. Juuni 2020)

Jeesuse Pühima Südame pühal kutsub monsenjöör Okáriz paluma meid Issandalt sellist südant, nagu on temal endal, et võiksime tuua rahu neile, kes on meie ümber

Mu armsad, hoidku Jeesus mu poegi ja tütreid!

Täna mõtiskleme kogu Kirikuga erilisel viisil Jeesuse Pühima Südame üle. See päev on võimalus taaskord hämmastuda imest, et Jumal tahtis tulla inimestele lähemale, kuniks Ta saab üheks meist, nii südamelt kui ka meelelt. Seepärast meenub mulle Issanda lohutav kutse: „Õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele“ (Mt 11:29).

Jeesus soovib, et leiaksime igapäevaste minemiste ja tulemiste keskelt endale tõelise koha, rahu ja puhkepaiga. Ta näitab meile kätte, kuidas seda saavutada: samastades end üha enam Temaga, Tema südame alandlikkuse ja hellusega. Nõnda nagu püha Josemaría kirjutab: „Issand võib ka meile ikka ja taas kõrva sosistada: exemplum dedi vobis – ma olen andnud teile eeskuju alandlikkusega. Ma hakkasin teenriks, et teie oskaksite vagura ja alandliku südamega teenida kõiki inimesi“ (Jumala sõbrad. Nr 103).

Palugem Jumalalt palves, et ta annaks meile sellise südame, nagu on Temal. Siis „saab puhata me hing“ ja meie kaaslaste oma. Võime tänada ka kõikide nende teenimistegude eest, mida oleme näinud viimaste kuude jooksul, mis on tihti leidnud aset meile kõigile nii lähedal.

Sel suurpühal, mida täna tähistame, peaksime ilmselt veelgi sagedamini lugema seda palvet, mida püha Josemaría kordas: Cor Iesu sacratissimum et misericors, dona nobis pacem. Peame pöörduma Tema halastuse poole, et palvetada rahu eest hingedes, Kirikus ja maailmas ning paluma endiselt pandeemia lõppemise eest kogu maailmas, mis põhjustab ikka veel paljudes kohtades hulgaliselt kannatusi. Ja me otsime Maarja emalikku eestkostet, kes on Halastuse ja Rahu Kuninganna.

Teid armastusega õnnistades,

teie Isa

Rooma, 19. juuni 2020