Prelaadi kiri (9. september 2019)

Mons. Ocariz julgustab meid võtma eeskuju Maarjast Risti jalamil, et kannatusest saaks paik, kust leiame valguse, rahu ja rõõmu

Mu armsad: hoidku Jeesus mu poegi ja tütreid!

Eeloleval, 14. septembril, suunab Kiriku liturgia meid mõtisklema Ristiülendamise ning sellele järgneval päeval Neitsi Maarja kui valuema üle.

Vestlustes ning kohtumistes paljude inimestega (nagu see tõenäoliselt juhtub ka teiega), sünnivad kas rasketes, kannatusi põhjustavates või sisemist pimedust tekitavates olukordades, mõndapuhku tahtmatud märkused. Neil hetkil meenuvad tihti püha Josemaría sõnad Jeesuse Ema kohta. Jumal soovis täita Neitsi Maarja armutäiusega, ent on niisama tõene, „et tema maise elu ajal ei säästetud Maarjat ei valust, väsitavast tööst ega usu proovilepanekutest.“ (Kui Kristus on möödumas, nr 172).

Olgugi et me ei mõista tihti Risti reaalsuse tähendust, ent Maarjat vaadates, eelkõige Risti jalamil, saame veidi sügavamalt tundma kannatuskogemust. Ning hakkame pisitasa mõistma püha Pauluse sõnade tähendust: „oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab Kiriku heaks“ (Kl 1:24). Nii võib kannatusest saada valguse, rahu ja isegi rõõmu leidmise paik: „Lux in Cruce, requies in Cruce, gaudium in Cruce.“

Teid armastusega õnnistades,

teie Isa

Rooma, 9. september 2019