Mu armsad: hoidku Jumal mu poegi ja tütreid!

Kiirelt läheneval jõuluajal kuuleme ingleid taaskord kuulutamas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel“ (Lk 2:14). Igal aastal täidab nende sõnade kõla kogu maailma. See läidab meis rõõmsa lootuse, sest meile ligineb rahu, mida saame vaadelda Lapsukese palgel. „Sest tema on meie rahu“ (Ef 2:14), kirjutas püha Paulus hiljem, Kristuse müsteeriumi üle mõtiskledes.

Maailmale on väga rahu vaja. Igaüks meist, meie perekonnad, töökohad, ringkonnad, milles liigume, vajame seda Last, keda inglid kuulutavad Päästja olevat (vrd Lk 2:11). Temata on iga meie pingutus tuua südametesse rahu puudulik. Seepärast ei lakka Kirik inimkonnale Jeesusest rääkimast, nagu tegid seda karjased pärast tema sõimes nägemist (vrd Lk 2:16-18). Ka meie tahame temast kuulutada. Apostolaadis „on see Kristus, kellest me peame rääkima, mitte meist endist.“ (Kui Kristus on möödumas, nr 163).

Neil jõulupäevil mõtisklegem Jumala suure armastusemüsteeriumi üle Lapses, kes sündis meie jaoks (vrd Is 9:5). Kui lihtne on rahu ja rahulikkust saavutada ja uuendada kui palvetame jõulusõime ees ja laseme end haarata sõimes lamavast ja Maarjast ja Joosepist ümbritsetud Jeesusest! Selle armastusmüsteeriumi üle mõtiskledes annab Jumal meile uue innukuse, et seda teistele edasi anda.

Teie isa õnnitleb ja õnnistab teid kogu oma armastusega,

Rooma, 16. detsember 2018.