23. aprillil 1912 võttis püha Josemaría vastu oma esimese Püha Armulaua. Sel päeval „Jeesus soovis, et Ta saaks mu südame omanikuks,“ meenutas ta tänuga aastaid hiljem.
Armulauas võtame Jeesuse vastu, kuid tegelikult võtab meid vastu Tema. Kutsume Teda oma koju, kuid just Tema võtab meid vastu Temas. Tema on meie võõrustaja. Meie soov Teda vastu võtta on vaid Tema soovi kahvatu peegeldus. Võime päeva jooksul mitu korda Vaimset Armulauda palvetada, kuid Tema igatsus meie järele on veel palju kirglikum: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist“ (Lk 22:15).
Ka meie tahame, et meie südamed põleksid soovist Teda vastu võtta, saada Temaga üheks. On lohutav kuulda Ars'i püha küree sõnu: „Vaimne Armulaud mõjub hingele nagu tuulepuhang hõõguvale söele, mis hakkab kustuma. Kui tunnete, et teie armastus Jumala vastu jaheneb, palvetage otsekohe Vaimset Armulauda.“ (Püha Jean-Marie Vianney, Jutlused)
„Ehkki Ta ei vaja midagi, ei taha Ta iial meist lahus olla“
Nende päevade jooksul, üle terve maailma, leiame end mingil moel karantiinist. Võib-olla ei saa mõned meist kodust lahkuda, et osaleda Missal. Mitmel pool on tulnud peatada Armulaua avalik pühitsemine. Kuid meie Issand jääb meiega. Ta ootab meid. Ta igatseb meie järele. Me palvetame, et see olukord varsti lõpeks ja me võiksime sakramentaalse Armulaua kaudu oma hinge taas Temaga ühendada. Muretseme, et see sunnitud lahusolek võib meie armastust jahutada. Võib juhtuda, et pärast nii pikki aastaid Tema igapäevast vastuvõtmist oleme mõneks nädalaks eraldatud Tema sakramentaalsest kohalolust. See füüsiline distants aitab meil väärtustada veel enam sagedase Armulaua vastuvõtmise teenimatut kingitust, õrna lähedust Jumalaga, kes saab leivaks, ja preestri vaikset teenimist, kelle hääle ja tegude läbi saab Ta kohalolevaks.
Need võivad olla head päevad, et hinnata, mil määral naudib Jumal meiega olemist, kui tulihingeliselt igavene Issand meid ootab. Nagu ütles püha Josemaría: „Oma Armastuse tõttu ei taha Tema, kel pole endal midagi vaja, ilma meieta läbi saada“ (Kui Kristus läheb mööda, nr 84).
Pühakud igapäevaelus
Pühadus, mida Jumal tahab meile anda, on võimalik keset maailma, igapäevaste tavaliste olukordade keskel. Võib-olla ei suuda isegi eakad inimesed meenutada sellist olukorda, millega me praegu silmitsi seisame. Sellegipoolest on see nüüd osa meie „tavaelust.“ Jumal soovib, et me otsiksime Teda just sealt. Poleks hea Teda otsida sellest, mis on erakordne, riskides minna tänavale, kui mõistlik on koju jääda. Kuuletuda meie vanematele või võib-olla meie lastele või arstidele ja muidugi tervishoiuametnikele, on pühaduse otsijaile sobiv suhtumine. Peame püüdma elada igat hetke rahuga, mis ühendab meid Jumalaga.
Mõned meist ei tea, kui kaua me Armulaual osalemisest ilma jääme, kuid peame mõistma, kui suur on Jumala silmis meie siiras soov Teda vastu võtta. Püha Josemaría on tuhandetele inimestele kogu maailmas õpetanud palvet, mille ta õppis ühe hea Piaristi preestri käest: „Tahaksin Sind, Issand, vastu võtta sellise puhtuse, alandlikkuse ja hardusega millega Sind vastu võttis Sinu Pühim Ema, pühakute vaimu ja hõõgusega.“
Püha Faustina Kowalska ütles, et Jeesus ise lubas talle, et kui me palvetame Vaimset Armulauda mitu korda päevas, siis näeme vaid ühe kuu jooksul, et meie südamed on täielikult muutunud. Need nädalad võivad olla suurepärane võimalus avardada oma südant, samastuda Jumala igatsusega.
See on väga julge palve, mille kaudu püha Josemaría väljendab soovi saavutada kõrgeim kohtumine, kuhu ükski loodud olend on jõudnud. Ta soovib, et tema hing oleks Maarja kõrgusel, kes on õnnistatud kõigi naiste seas. Ja ta on innukas, et omada kõigi teiste pühakute tulisust. Kõik tundub talle väike, kui küsimus on Külalise kohaloleku tähistamises, kes väärib kõike. Ja Jumal muudab tema soovid efektiivseks. Jumal puhastab hinge, mis niimoodi palvetab. Rääkides inimlikul tasandil, Jumal „naudib“ seda, kuidas tema Ainusündinud Poeg ja lapsendatud poeg teineteist armastavad. Nende päevade jooksul saame teha Jumala õnnelikuks, täites oma tavalisi kohustusi ja palvetades seda lühikest palvet sageli. See aitab meil Teda leida mitte ainult lähedal asuvast, kuid võib-olla ligipääsmatust tabernaaklist, vaid ka tuhandetest väikestest igapäevastest sündmustest meie kodus.
Armastuse vangla!
Need on päevad, et paremini mõista meie Jumala südant: „Kakskümmend sajandit on Ta seal oodanud...vabatahtlikult luku taga!, mind ja kõiki teisi“ (Sepikoda, 827). Kui elu teistega paneb meid proovile või on raske naeratada, lohutab meid mõistmine, et Ta ootab meid oma „Armastuse vanglas.“ Kui peame kriisist väljumiseks oma „vööd pingutama,“ haigus ründab või kui võib tulla tüdimus, lohutab meid teadmine, et meie Issand ei ole meid maha jätnud, et Ta on kohal nendes, kes elavad koos meiega, nendes, kes kannatavad või lihtsalt kardavad. Kui peame õppima hindamisteta või töötama veebis ilma ülemuseta, kes meie sotsiaalmeedias veedetud aega piiraks, kui peame oma töösse suhtuma hoolikalt ja iga töö kodus hästi lõpule viima, on ülioluline loota meie Issanda toele, Tema lähedusele ja südamlikule julgustusele. Ta muudab meie kannatused ja igatsused enda omaks, isegi enne, kui me neid ise kogeme.
Püha Joosep on üks pühakutest, kes leidis kuude kaupa toitu Vaimsest Armulauast. Ta kujutas ette, milline laps välja näeb ja rääkis sellest kindlasti Maarjaga. Nad valmistusid mitu kuud ja igatsesid Teda süles hoida. Maarja sõnad olid hingeõhk, mis süütasid tema abikaasa lootuse leegi. Joosep võis olla tunnistajaks, kui Maarja rääkis üsas lapsele oma igatsusest Teda emmata ja Tema eest hoolitseda, lauldes Talle kõige Armastavama Ema kiindumusega. Koos valmistasid nad lapse, inimeseks saanud Jumala jaoks kindlasti parima vastuvõtu.
Isegi kui me ei saa Teda sakramentaalselt vastu võtta, võime siiski tänada iga päev pärast seda, kui oleme ühinenud televiisori või interneti teel Püha Missaga ja kiita Teda kõigi Tema andide eest, ka nende eest, millest me praegu aru ei saa.
Diego Zalbidea